Ühel päeval kuulsin raadiost uudist, et 70% eesti meestest on ülekaalulised. Samuti on teada, et 70% kooliealistest lastest on ülekaalulised ning noorte hulgas kasvab ülekaaluliste osakaal kiiresti.

See on päris huvitav uurimisteema – kuidas vanemate eeskuju mõjutab lapsi ja kas siin on olemas põhjus-tagajärg seos? Inimesed omandavad suurema osa oma teadmistest ja oskustest läbi eeskujude ja imiteerimise. Miks ma selle näite siia tõin, saad aru, kui loed alljärgnevat.

Hetkel pole ülekaal mitte ainult inimeste terviseprobleem, vaid see mõjutab ka mitmeid organisatsioone, kus esineb negatiivne rahavoog. Näiteks Eesti Vabariigi eelarvedefitsiit kasvab ja tekib küsimus, kuidas seda katta?

Mis on juhtunud?

On teada-tuntud ütlus, et inimesed teevad seda, mida mõõdetakse.

Kui Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EISA, www.eas.ee) kodulehel sisestada otsingusse sõna „lisandväärtus“, saad tulemuseks 236 vastet. Enamus sihtasutuse programme on suunatud lisandväärtuse kasvatamisele, eriti rõhutatakse lisandväärtuse kasvu töötaja kohta. Uurides, mida selle edukuse mõõdiku taga mõeldakse, avastame viimase 20 aasta jooksul Eestis läbi viidud tõelise innovatsiooni.

Läbi aegade on lisandväärtus tähendanud äri esimest reeglit: osta odavalt ja müü kallimalt. Lisandväärtus on müügitulu miinus kõik kulud, mis on tehtud selle tulu saamiseks (sh ostetud kaubad, tootmine, müük, turundus jne). Sellest tulenevalt on lisandväärtus töötaja kohta üldise majandusteooria kohaselt ärikasum töötaja kohta. Ettevõte on seda jätkusuutlikum, mida suurem see number on, kuna kasum loob võimekuse investeeringuteks ehk jätkusuutlikuks arenguks.

Riigi tasemel näitab loodud lisandväärtust SKP elaniku kohta. Riik suudab oma inimestele rohkem ja kvaliteetsemaid teenuseid pakkuda, mida suurem on SKP inimese kohta.

Tehisintellekt (ChatGPT) annab sarnase vastuse: Lisandväärtus = Müügitulu miinus ostu- ja tootmiskulud. See valem võimaldab arvutada ettevõtte loodud lisandväärtuse, võttes arvesse müügitulu ja selleks vajalikke kulusid, nagu toormaterjalide ost ja tootmiskulud. Lisandväärtuse arvutamine võib aidata ettevõttel mõõta oma efektiivsust ja kasumlikkust.

Kui aga uurida lähemalt Eesti riiklikes institutsioonides kasutusel olevat lisandväärtuse arvutamise metoodikat, avastame midagi huvitavat. EISA koostatud „Eesti juhtimisvaldkonna uuring 2021“ määratleb lisandväärtuse mõiste järgmiselt: ettevõtte ärikasum + tööjõukulud + amortisatsioon.

Ajaloos veidi tagasi minnes avastasin huvitava fakti, et Eesti omapärane lisandväärtuse arvutamise loogika on määratletud lausa Põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määrusega nr 85, kus on etteantud valem:

Lisandväärtus töötaja kohta = ((ärikasum (EBIT) + kulum + tööjõukulud + lõpetamata ja valmistoodangu varude muutus + oma tarbeks valmistatud põhivara)) / aasta keskmine hõivatute arv.

Mida selline muutus endaga kaasa toonud on? Kuigi soov oli positiivne, püüti eirata loodusseadusi, ehk arvati, et tarbida võib rohkem, kui väärtust luuakse. Isiklikus plaanis teame hästi, mis juhtub, kui teenime vähem, kui kulutame. Kui oleme võtnud kohustusi, mida kanda ei suuda. Tänapäeva raamatupidamise alustalade loojad, kes mõtlesid välja bilansi, sõnastasid selle olulise reegli: kõik varad põhinevad kohustustel.

Ehk kui tahad midagi omada - suhet või vara, siis tuleb selle toimimiseks pidevalt panustada - aega, energiat ja raha. Oma olemuselt on iga kulu investeering tulevikku.

Asja iseloomustamiseks tehke üks lihtne arvutus, kus arvutate lisandväärtuse mõlema meetodi järgi. Oletame, et ettevõtte:

Müügitulu on 10 000 EUR Sisseostetud materjalid ja tootmine 4 000 EUR Tööjõukulud 4 000 EUR Amortisatsioon 3 000 EUR

Tavamajandusloogika kohaselt: ettevõtte ärikasum ehk loodud lisandväärtus = müügitulu - sisseostetud materjal - tööjõukulud - amortisatsioon

10 000 - 4 000 - 4 000 - 3 000 = -1 000 EUR, ehk ettevõtte ei suutnud luua lisandväärtust.

Eesti riigiinstitutsioonide poolt kohandatud metoodika kohaselt, ehk loodud lisandväärtus = müügitulu - sisseostetud materjal + tööjõukulud + amortisatsioon

10 000 - 4 000 + 4 000 + 3 000 = 3 000 EUR, ehk ettevõtte tulemus on justkui positiivne.

Tegemist on justkui pisikese statistilise moonutusega.

Miks see valem on Eestis/EL-is hukatuslik? Siia on kodeeritud olemuslik viga. Normaalses maailmas tekib lisandväärtus vaid siis, kui oleme suutnud luua väärtust kliendile ja suudame selle eest katta selle väärtuse loomiseks tehtud kulutused. Väärastunud valemis on aga lisandväärtuse pluss poolele lisatud kolm komponenti: personalikulu, amortisatsioon ning lõetamata ja valmistoodangu varude muutus.

Miks tänane lugu sai sellise pealkirja nagu „ülekaal“?

Juhul, kui me mõõdame vale asja, siis inimesed teevadki valesid asju. Raiskavad, tekitavad ülekaalu, mida organisatsioon ei suuda enam üleval pidada. Läbi erinevate struktuuritoetuste doteeriti ettevõtteid ja teenuseid, mis ilma toetusteta ei ole konkurentsivõimelised. EL-i tasemel oli oluline moonutatud lisandväärtuse kasv ja trükiti hoogsalt raha juurde. Tekkis inflatsioon, mis on oma olemuselt maks, läbi mille maksumaksjad peavad kinni maksma poliitikute tehtud valed lühiajalised populaarsust tagavad valikud. Kõige tipuks akumuleerub lisandunud raha ikkagi 5%-i nutikamate inimeste kätte ning varaline polariseerumine kasvab.

Kui juhtida ettevõtet klientidele loodava väärtuse suunas, siis on ettevõte juhitav läbi 3-5 tulemusmõõdiku, mis keskenduvad asjaosalistele väärtuse loomisele:

1. Käibe kasv – näitab, et turul on loodava teenuse vastu kasvav nõudlus; ettevõte loob väärtust kliendile.

2. Kasum – näitab, et organisatsioon oskab luua väärtust viisil, mis toodab lisandväärtust ja võimaldab investeerida võimekustesse, mis tagavad tulevase konkurentsivõime. Kasvab ettevõtte väärtus, mis loob väärtust omanikule.

3. Töötajate õnneindeks – näitab, et ettevõtte jaoks olulised asjaosalised tunnevad, et teevad midagi tähenduslikku, mis arendab neid ja tagab sissetuleku, võimaldades neil ellu viia oma isiklikke unistusi.

4. Kliendi eluea väärtuse kasv – näitab, et kliendid on rahul ettevõtte pakutava teenuse kvaliteediga ja on valmis tegema uusi oste üha suuremas mahus.

Inteli kaasasutaja Gordon Moore on sõnastanud kaks olulist aluspõhimõtet, mis mõjutavad tehnoloogia arengut ja selle mõju ärikorraldusele.

Esimene nn. Moore’i seadus, on täpne prognoos tehnoloogia arengu kiiruse kohta aastakümnete jooksul. Protsessorite kiipide arv kahekordistub umbes iga kahe aasta tagant, mis tähendab, et arvutite jõudlus kasvab eksponentsiaalselt, samal ajal kui ühe transistori hind langeb samas suurusjärgus.

Teine põhimõte, mis on vähem tuntud, kirjeldab tehnoloogia mõju organisatsioonide ärikorraldusele – nn 5 x 3 x 2 x 1/2 reegel, mis tähendab, et iga viie aasta möödudes tehakse kolme inimese töö ära kahe inimese poolt, kellele selle hüvitiseks tasutakse pool koondatud töökoha töötasust. See valem näitab, kui tõhusalt oleme suutnud panna tehnoloogia tööle lisandväärtuse loomiseks. Hinnates selle valemi alusel Eesti riiklike sihtasutuste tööd, paistab, et riik on tõeliselt ülekaaluline, mille tulemus on karm reaalsus – raha kulub rohkem, kui suudetakse väärtust luua.

Asju keeruliseks ajada on lihtne, aga asju lihtsana hoida on paganama raske.

​