Annetus

Tähelepanu ja tahe, need on kaks olulist asja, kui näitleja tahab teha suurepärast rolli - Kaareld Irdi, soovitus legendaarsele Lavakunsti kateedri 7. lennu lõpetajatele.
Oled sa tähele pannud, et need inimesed, kes annetavad, saavad ka rohkem tagasi?

See fenomen on mind pikemat aega kütkestanud ja olen püüdnud mõista, mis on selle olemus? Kui tähelepanelik olla, siis enamasti ei pruugi annetus olla rahaline. Lihtsalt viimasest räägitakse rohkem, see jääb rohkem silma. Annetame Ukraina rahva toetuseks, annetame haigetele, annetame ühiskondlikesse initsiatiividesse. Läbi maksude annetame riigile, kus meil ja meie lastel on turvaline ja hea elada ning areneda.

Nii mõeldes ei ole annetus midagi muud, kui investeering väärtustesse, inimestesse ja asjadesse, läbi mille me loodame, et maailm saab tulevikus paremaks. Vanasti annetati kirikule (ehitati kirikuid), saamaks indulgentsi (patukahetsuskiri), ehk suurendada lootust saada paradiisi, suurendada kindlustunnet jõudmaks igavesse õndsusesse.  Kui me toetame Ukrainaga seotud projekte, siis tegelikult investeerime me väärtustesse - me tahame näha vägivallatut maailma. Kui me annetame Tallinna Lastehaigla fondi, ootame me imet, et laps terveneks ning see toetab meie väärtust tervemast ühiskonnast.

Kui nii mõelda, siis inimesed on läbi aastatuhandete mõistnud, et saamaks paremaks tuleb tulevikku panustada ehk annetada. Eelmise aastatuhande juhtimisguru Peter Drucker on selle kohta öelnud tabavalt: “Parim viis tuleviku ennustamiseks on see ise kujundada”. Kuid paradoks on selles, et esmalt on vaja iseendale annetada, siis oled võimeline toetama ka teisi ja ühiskonda laiemalt.

Annetamisega on nii nagu ajaga. Kui inimestelt küsida, kuidas läheb, siis vastuseks on enamasti: "kiirelt". Aja ja rahaga on ikka nii, et seda ei ole piisavalt. Kui inimeselt küsida, mis peab saama tehtud, et tal elu läheks paremaks, siis oskavad  inimesed enamasti täpselt üles lugeda, mis peab muutuma. Ja kui küsid: "Miks sa siis neid asju ära ei tee?". On vastuseks enamasti: " Puudub selleks aeg või puudub raha...".

Kes meist ei teaks Pareto seadust, mis on statistiline põhimõte, mis väidab, et umbes 80% tulemustest või tagajärgedest tuleneb umbes 20% põhjustest või allikatest. See põhimõte toimib kõikides valdkondades, sealhulgas majanduses, ärijuhtimises, spordis, sotsioloogias, suhetes jmt. Pareto on sõnastanud inimkonnale tõhusa tööriista. Investeerides (annetades) 20% ajast ja oma varadest tulevikku, kujundad sa ise oma saatuse. See reegel toimib igasuguste organisatsioonide arengu  juhtimisel. Juhi fookus peab olema 20% asjadel, mis loovad tulevast võimekust. Juht peab looma süsteemid ja protsessid, mis nügivad inimesi arengule ehk 20% kõige olulisematest asjadest saavad tehtud. Nii on tagatud areng, nii tekib teadlikult konkurentsieelis. Ülejäänud 80% tegevustes saab tehtud organisatsiooni inertsist (tegevused harjumuspärases mugavustsoonis), need on nn pakilised tegevused. Kui paigas on rollid ja selgelt edastatud ootused,  mis tulemused inimene peab rollis saavutama, siis need asjad saavad enamasti tehtud. Eelduseks on muidugi, et õigesse rolli on valitud õige inimene;-). Vastasel juhul juhi ja meeskonna aeg kulub valede inimeste motiveerimisele.

​Oma tänast blogi alustasin lausega - oled sa tähele pannud, et inimesed, kes annetavad, saavad rohkem tagasi? Need inimesed investeerivad teadlikult oma aega ja raha sellisesse tuleviku, kus nemad tahavad elada. Tunda suuremat rõõmu perest ja sõpradest, olla füüsiliselt ja vaimselt tervemad, olla rahaliselt sõltumatud, elada turvalisemas ühiskonnas. Kõik see on saavutatav, kui annetad sihipäraselt ja süsteemselt oma aega ja raha. Aeg on suurim väärtus, mida sa tegelikult annetada saad. Loobu tegevuste loetelude koostamisest, vaid planeeri oma aega vastu väärtusi, sinu olulisimaid rolle, et sinu jaoks olulised suhted toimiksid täna ja homme.


Graphic-1 png

ONE PAGE STRATEGY PLAN

 3-tunnine interaktiivne treening, mis parandab juhtmeeskonna joondatust ja pühendumust, tuues kõik meeskonnaliikmed ühele lehele.